Pr.k.praktika.neutraalsus ajakirjanduses

50 %
50 %
Information about Pr.k.praktika.neutraalsus ajakirjanduses

Published on March 9, 2014

Author: karolaka

Source: slideshare.net

Argumentation, enjeux et pratique de l’« engagement neutre » : le cas de l’écriture de presse Roselyne Koren Ettekanne: Karola Karlson

Artikkel keskendub ajakirjandusartiklite neutraalse keelekasutuse uurimisele. Peamiselt on uuritud ajalehte Le Monde, ühtlasi ka teiste teoreetikute töid ning mõnd teist ajalehte. Autor üritab näidata, kuidas läbi sõnade saab teksti sisse panna arvamust ning jälgib subjektiivsust ning objektiivsust tõstvaid kirjutamisviise.

Artikli põhiideed: • Subjektiivsuse vähendamine aitab kaasa auditooriumi mõttevabadusele ning isiklike seisukohtade moodustumisele. • Ajakirjanik ei tohi kirjutada nii, et näiliselt on kõik korrektne ning erapooletu, kuid artikkel tegelikkuses mõjutab lugeja arvamust. • Neutraalsuse kasutamine muudab ajakilehtede artiklite kirjutamise riskivabamaks, autorit ei saa subjektiivsuses süüdistada ning uudis on suurema väärtusega.

Alustuseks räägib autor mõndade teiste teoreetikute arvamustest. Näiteks toob ta välja, et neutraalsus väljendub ettevaatlikkuses, mida räägitakse. See välistab kindla positsiooni võtmise . Mitte ainult ajakirjanikud ei kasuta igapäevaselt oma arvamuse mitte välja ütlemist, vaid ka näiteks kirjanduse uurijad, kelle ütlusi puhta tõena võtakse. Neil lasub veelgi suurem vastutus. Sel juhul on kindla positsiooni mitte võtmine nagu kaitse kriitika vastu.

Charaudeau tõi välja hea võrdluse, et ajakirjanik peaks olema poliitiliselt neutraalne, kuid võtma sotsiaalselt kujunenud moraalidega ühtse seisukoha. Autor ise esitab küsimuse, miks ajakirjaniku ei tee vahet puhtal neutraalsusel ning näilisel neutraalsusel. Ta pakub välja hüpoteesi, et see on eetika küsimus. Kui ajakirjanikud jälgiksid nii sotsiaalset moraali kui ka neutraalsuse eetikat, siis ei teeskleks nad, et suudavad eristada kommentaarist tuleneva informatsiooni ning sündmuse neutraalse kirjeldamise. Autor analüüsib ajakirjanduses esinenud neutraalsuse kasutamist. Ta jälgib eelkõige kolumneid ning kuidas ajakirjanikud neis kirjutades heade tavade koodeksit rakendavad.

La conception journalistique du langage au miroir des acquis de théories linguistiques contemporaines… Jälgib ajakirjanduse keelekasutust tänapäevaste keeleteooriate valguses. • Enamik ajakirjanikke kasutavad sõnu, mis lubavad lugejal ise otsustada, kelle poolt ta on ning oma arvamuse kujundada. Ajakirjanikud üritavad kirjutada objektiivselt ning neutraalselt. • Sellegipoolest toimub artiklites mingi poole valimine ning keelekasutus võib takistada lugejal informatsiooni eristada ega oma seisukohta võtta.

Autor mainib sellist nähtust nagu « Les jeux du paraître ». Sellega üritab autor näida neutraalsena, kuigi tegelikult mõjutab tekst lugejat subjektiivselt. Ta toob näiteks, et väljendites « ça m’intéresse je m’y intéresse » pole sisulist vahet, kuid esimene on objektiivsem kui teine. Esimene tähendab justkui, et miski puudutab meid kõiki

2. Métadiscours journalistique sur « neutralité » et « engagement » Metadiskursus – vaatlus, milles saab teha sõltumatu diskussiooni kriitikat vaatlemiskeeles. Täielikku objektiivsust on võimatu saavutada, Autor näeb parimat võimalust objektiivsuse saavutamiseks selles, et ajaleht eristab informatiivsed ning arvamust sisaldavad tekstid.

Tekstis kasutatakse mitmes näites teost “Le style du Monde”, mis analüüsib, kuidas ajalehe Le Monde ajakirjanikud neutraalsust käsitlevad. Mõned autorid on öelnud, et nad tahavadki oma arvemust artiklisse sisse panna ning leiavad, et Le Monde on ühtlasi ka arvamuse avaldamise leht. Aga arvamusavaldused võivad esineda vaid juhtkirjas ning ajalehe arvamuslehekülgedel.

Erinevad subjektiivsuse väljundid: - »vision », « points de vue personnels » - »mise en perspective » de ce qui est passé inaperçu - »angle original », autrement dit innovateur, contestataire, éventuellement à rebours de la doxa de l’air du temps - »écriture directe et convaincue » - » ironie », « humour », « émotion », « indignation », mais strictement localisés dans le cadre de la « chronique », - »instaurer une complicité durable avec le lecteur »

2.3. Métadiscours sur le ton et le style Mõnikord esineb artikleid, mis oma loomult on neutraalsed, aga mille keelekasutus on elav ja näib olevat milleski veendunud. Isiklikumal toonil kirjutatud artiklit ei peaks pidama subjektiivsemaks.

1. « Le portrait épouse le style du récit, avec sa mise en scène, ses personnages, le fil conducteur d’une histoire. […] Remarque Le portrait ne doit être ni hagiographique ni condescendant. Il est impératif de nuancer son point de vue » (p. 61). 2. « La rigueur des informations et la précision sont ses meilleures qualités. Le reporter doit y ajouter (je souligne) le sens de l’écriture pour faire vivre les situations dont il rend compte. Un ton plus personnel est donc possible. Remarques Le souci pédagogique est primordial ». Le lecteur « doit avoir l’impression d’ ‘ y être’ […]. Le titre est impérativement informatif. » esimese näite remark on subjektiivne ja mõjutab lugejat, teises näites on stiil pigem teksti lisand ning ei kalluta lugeja arvamust,

3. Des principes à la mise en pratique ou des désirs aux réalités… Selles analüüsi osas vaatles autor Le Monde’i erilehe “Evidences” juhtkirjasid. Selle väljaande puhul on objektiivsus eriti oluline. analüüsiks: • « C’était une évidence déjà c’est un fait établi désormais » • « Ces récits […] ne laissent aucune place au doute » • « la lecture des différents reportages […] était totalement éclairante » • « Il faudrait donc être d’une assez détestable mauvaise foi pour ne pas reconnaître que… ».

Autre mode de neutralisation de l’engagement : l’emploi de l’indéfini « on » qui permet de ne pas nommer explicitement les énonciateurs ou les cibles des jugements critiques et d’atténuer ainsi la responsabilité des uns et des autres, tout en la désignant : • « La dictature de Bagdad est tombée. Et c’est une bonne chose même si l’on ne peut et ne veut préjuger de lendemains démocratiques » ; Umbisikulise tegumoe kasutamine aitab tekitada tunde, et tekst on objektiivne.

Autor võrdleb le Figaro ning le Monde’ artikleid, mis on sama teemal, ning leiab, et le Figaro artiklis on rohke subjektiivseid lauseid. Näiteks: • seul Le Figaro signale que des étudiants de l’université de Saint-Denis « ont placardé dans le hall des extraits antisémites du livre interdit de Roger Garaudy » et « qu’une mosquée a brûlé dans un incident criminel », que « des tombes ont été profanées dans le carré musulman » • Le Monde propose d’autres illustrations : des coups de feu sur l’autoroute, une « randonnée raciste », la distribution de tracts, « des boîtes aux lettres ou plaques professionnelles au nom juif arraché » Kumbki ajaleht valib oma sündmuste kirjeldamise viisi.

FIN

Add a comment

Related presentations